Presentation by Timofei Lipavski, a graduate of the Tallinn Jewish School (in Estonian)
Austatud konverentsi osalejad!
Minu juudi juured ulatuvad sügavale Eesti pinnasesse. Ma pärinen kahest vanast Eesti juudi perekonas: Biek ja Lipavski.
2006. aastal hakkasid meie sugulased Iisraelis looma sugupuud. Seda vaadates võite ette kujutada, kui suur on meie pere.
Meie perekonna liikmetest, kelle kohta ma olen saanud rohkem teada, räägin teile.
Üks minu kõige kaugematest esivanematest, kelle kohta ma olen suutnud leida teavet, on minu esivanaisa Hatzkel Lipavski. Tema kohta ei ole palju teada. Ta sündis 25. juulil 1854. aastal, ühe allika kohaselt Kovno kubermangus Lukniku linnas, Paweli maakonnas, ja teise allika kohaselt Kovno (praegu Kaunase) linnas Leedus.
Mul õnnestus leida riigiarhiivist mõned dokumendid Hatzkel Lipavski Eesti kodakondsuse taotlemise kohta. Ta sai Eesti kodanikuks 1922. aastal.
Eesti rahvusarhiivist leitud teisest dokumendist sain teada, et Hatzkel oli Reveli ehk Tallinna juudi kogukonna liige vähemalt 22 aastat. Hatzkelil ja ta abikaasa Rissa Lipavskil oli 13 last, kellest viis suri kahjuks varases eas.
Minu vanaisa Leonidi isa, minu isa Eduardi vanaisa ja minu vanavanaisa Tevje Lipavski oli Hatzkeli ja Rissa Lipavski pere viimane, kolmeteistkümnes laps.
Tevje Lipavski sündis 3. novembril 1907 ja juudi kalendri järgi Kislevikuu 10.päeval 5667. aastal.
Sõjaeelse Eesti Vabariigi aastatel jätkas ta oma isa ettevõtlust ja oli lihaeksportija firmas Lihaeksport, mis kuulus tema vanemale vennale.
Ta oli tuntud ka kui hea sportlane ja oli Tallinna juudi spordiseltsi Maccabi liige. Ta osales võistlustel jalgpallis,veerevmängus ja teistes spordialades. Eriti tuntud oli ta oma saavutuste poolest veeremängu meeskonna liikmena, kus ta võitis mitmel korral karikaid.
Perearhiivi fotodel näete Tevje ja tema meeskonna poolt veeremängu võistlustel saadud karikaid. Need on meie perre säilinud. Pean neid karikaid oma perekonna tõeliseks reliikviaks, mida antakse edasi põlvest põlve.
1931. aastal abiellus minu vanaisa Berta Slezinaga ja 1932. aastal sündis neil esimene laps, kelle nimi oli Hari (Herz).
Teise maailmasõja alguses pidi tema pere evakueeruma Samarkandi linna. 1942. aastal suri tema abikaasa Berta 32-aastaselt tüüfusesse. 1945. aastal naasis vanaisa evakueerimisest Tallinnasse ja asus tööle Tallinna Lihavabrikus töökoja juhatajana. 1945. aasta lõpus abiellus minu vanaisa minu vanaisa Dveira Biekiga ja 1946. aastal sündis neil ainus laps, minu vanaisa Leonid Lipavski.
Sõjajärgsed ajad olid juutidele NSVLiidus väga rasked ja 1951. aastal vallandati töölt minu vanavanaisa ja vanavanaema Dweire juudi päritolu tõttu. NSV Liidus toimus sel ajal riiklik antisemiitlik kampaania. Vanavanaisa pere pidi kiiresti vabastama lihakombinaadi ametikorteri. Nad pidid elama kardinaga eraldatud koridoris oma kaugema sugulase juures. Siis läks Tevje Harkovi linna õppima. Seal õppis ta külmutustehnikuks ja kui ta tagasi tuli, sai temast üks Tallinna parimaid tehnikuid. Ta oli väga hinnatud igal pooll, kus ta töötas. Ta jäi pensionile 77-aastaselt ja suri 1989. aastal.
Minu teise esivanaisa nimi oli Jakob Biek. Ta sündis 1887. aastal plekksepa perre. Ta sõdis esimeses maailmasõjas. Kui ta jäi sakslastele sõjavangi, haigestus ta tüüfusesse, kuid jäi ellu. Pärast sõda pöördus ta tagasi Tallinnasse ja otsustas asutada oma raamatuköitekoja. Ta ostis Saksamaal raamatuköitmismasina ja õppis seal selle kasutamist.
Vanavanaisa firma kasvas ja töötajate arv kasvas. Tallinna juudi kogukonna liikmena annetas ta raha Rahumäe juudi kalmistu sünagoogi hoone ehitamisse. Seda on märgitud hoone sees oleval mälestustahvlil. 1920. aastal abiellus Jacob Ethel Gurvichiga ja 1921. aastal sündis neil tütar Dveire (Veevi), minu isa vanaema.
Biki perekonna elu muutus järsult, kui 1940. aastal algas Nõukogude okupatsioon. Perekonda tabasid repressioonid. Nad visati oma korteritest välja ja nende töökoda natsionaliseeriti. Jakob Bick mõisteti 8 aastaks kurikuulsa nõukogu kriminaalkodeksi artikli 58 alusel. 14. juunil 1941 küüditati ta koos oma naise Etheliga Novosibirski oblastis asuvasse Dubrovino külla. Ta vabastati 1944. aasta alguses. 1948. aastal lubati tal tagasi Tallinnasse. Sel ajal valmistati salaja ette järgmised 1949. aasta küüditamisnimekirjad. Üks endine raamatuköitja töötaja, kellest sai NKVD ohvitser, leidis minu Jacobi üles ja hoiatas teda, et Jakob Bik on uues nimekirjas ja soovitas tal lahkuda mõnda vene väikelinna.
Seda nõuannet kuulda võttes lahkus minu ta Samara oblastisse Sõzranisse, kus ta elas veel 5 aastat ja suri 1953. aastal. 1990. aastal ta rehabiliteeriti täielikult. Kui alandav oli tunnistada midagi, milles sa ei olnud süüdi, kuid tema ja tema perekonna elu oli kaalul. Ta oli aus ja töökas mees, kes lihtsalt tegi oma tööd, töötas kõvasti ja ei soovinud kellelegi halba.
Dveire Lipavski (Biek)
Minu vanavanaema Dweire oli Jakob Bieki tütar. Ta sündis Tallinnas 25. jaanuaril 1921. Ta veetis oma lapsepõlve Tallinnas. Eriline fakt tema elust minu jaoks on see, et tema kooliaastad möödusid samas koolis, kus ma nüüd käin. Tema esimene abikaasa Michael Stark hukkus 1941. aastal Tallinnas holokaustis. Siis kohtus ta Tevje Lipavskiga, abiellus temaga ja neil sündis minu vanaisa Leonid.
Vanavanaemal õnnestus saada tööd Baltiiskaja Manufaktuuris. Alguses oli ta abitööline, seejärel kaubakorraldaja ja seejärel siirdus hulgimüügi baasi, kus töötas peaaegu pensionile jäämiseni.
Mul oli õnn näha vanaema Dweira’t, kuid kahjuks olin väga noor ja ei mäleta temast peaaegu midagi. Mäletan vaid seda, et ta oli ilus, hoolitsetud, elegantne daam ja kuni oma viimaste päevadeni kohutav moearmastaja. Vanavanaema Dweire suri 2007. aastal.
Herman Biek
Minu perekonda kuulub veel üks silmapaistev liige Herman Biek. Herman oli minu vanavanaisa Tevye Lipavski nõbu. Herman Bick sündis 1896. aastal Tallinnas. Kohe pärast Reaalkooli lõpetamist astus Hermann Peterburi konservatooriumi ja lõpetas 1919. aastal kolme diplomiga klaveri, dirigeerimise ja kompositsiooni erialal. TSeal kohtus ta oma tulevase naisega – 19-aastase Nižni Novgorodi riiginõuniku tütre Vera Pavlovna Vinogradovaga. Vera ja Herman abiellusid ja nende esimene laps Leopold-Leo 1921. aasta lõpus, juba Tallinnas.
Tallinnas jätkas Herman muusika komponeerimist ja andis aeg-ajalt kontserte. Kuid Tallinna väiksus ei võimaldanud andekatel muusikutel Vera ja Herman Bickil oma andeid täielikult välja arendada. Haruldased kontserdid Berliinis ja teistes Euroopa linnades ei päästnud olukorda. Ja 1927. aastal kolisid nad Berliini, kus ta moodustas oma orkestri, Ben Berlin Tanz-Orchester, mis sai Saksamaal kiiresti väga populaarseks.
1933. aastal tuleb Hitler võimule ja algab juutide tagakiusamine. 1936. aastal kolivad Herman ja Vera koos lastega Londonisse. Seal töötab ta BBC muusikaprogrammide direktorina.
Ta aitas kaasa džässmuusika arengule. Kuigi ma ei ole suur džässi fänn, siiski meeldib mulle tema looming väga. Tänapäeval on ta kahjuks teenimatult unustatud, eriti Eestis. Kuid tema salvestusi hindavad endiselt kollektsionäärid üle kogu maailma. Teda on nimetatud üheks silmapaistvamaks Eesti pop-džässi heliloojaks.
Leonid Lipavski
Minu vanaisa Leonid Lipavski sündis 1946. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 1969. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi soojusenergeetika erialal. Ta on oma elus palju saavutanud, töötades insenerist kuni suure ettevõtte juhatajani. Nüüd on ta pensionil ja elab koos minu vanaema Tamara Lipavskiga. Tänu tema abile suutsin koguda suurema osa teabest ka oma perekonna ajaloo kohta.
Olen uhke, et olen sellise kuulsusrikka ja huvitava eesti juutide perekonna järeltulija. Minu pere liikmed töötasid ausalt ja kohusetundlikult, hoolitses oma perekonna eest ning suutsid ületada kõik sõja ja nõukogude režiimi raskused ja katsumused.
Olen tänulik selle konverentsi korraldajatele võimaluse eest rääkida oma perekonnast.
Tänan tähelepanu eest!
